Toimus esimene seminar sarjast „Eesti laste õnnelik koolielu“, 17. august 2020

Et iga kolmas laps koolis ei kannataks depressiooni või kurvameelsuse all, on vaja ühiskonnas midagi muuta. Tervise Arengu Instituudi 2017-2018 uuringu andmetel koges justnimelt iga kolmas õpilane kurvameelsust või depressiivsust. Eesti laste kõrged PISA-tulemused on hästituntud avalik info. Meie lapsed tõesti on targad ja õpivad väga tublilt! Aga ometigi seisame silmitsi ka mitte nii laialt tuntud statistikaga, mis räägib nukrat tõsiasja, et väga suur osa Eesti lastest võitleb igapäevaselt stressiga ja ei saa sellega hästi hakkama.

Nendest teemadest avalikult räägitakse pigem vähe või vaikitakse üldse. Avalikkuse ette jõuavad vaid üksikud kõige ekstreemsemad juhtumid. Põhjuseks siinkohal ilmselt asjaolu, et puuduvad kõikehõlmavad lahendused olukorra kiireks parandamiseks ja sedasi on lihtsam teemast vaikida, kui et seda suurelt meedias kajastada.

17. augustil toimunud seminaril „Eesti laste õnnelik koolielu“ tulid kokku üle 30 oma ala asjatundja väga erinevatest eluvaldkondadest (kasvatusteadlased, psühholoogid, mentorid, õpetajad, koolijuhid, lapsevanemad, tundengid ja kooliõpilased) eesmärgiga ühiselt arutleda ja kaardistada olukord, kus me oleme täna ja mõelda välja, mis võiksid olla esimesed vajalikud sammud selleks, et laste koolipõlv tervikuna saaks muutuda õnnelikuks ja kuidas anda lastele koolist kaasa väärtuslikud enesejuhtimise oskused kogu edasiseks eluks.

Millest idee alguse sai?

Tuleviku Hariduse Sihtasutuses oleme tänaseks neli aastat justnimelt nendesamade oluliste oskuste edasi andmise nimel tööd teinud ja piloteerinud Eesti erinevates koolides ja klassides Teadliku Muutuse Kunsti tehnikatest inspireeritud kooliprogrammi. See on andnud meile endile häid õppetunde, tekitanud sügavama arusaamise laste, õpetajate ja koolide ees seisvatest väljakutsetest, nende vajadustest ning andnud uusi mõtteid edasiseks. Saadud kogemustele tuginedes oleme mõistnud, et ühiskonnas tervikuna saaks hakata midagi muutuma, selleks on vaja seada selge ühine eesmärk, mille suunas me ühiskonnana soovime liikuda ja ühendada jõud partneritega, kelle eesmärgid on sarnased, et üksteist toetades üheskoos viia ühiskond tervikuna õnnelikuma ja parema tuleviku suunas.

Keerulises olukorras suurte muutuste elluviimine tundub kui nõela otsimine heinakuhjast, aga see ei tähenda, et see tuleks tegemata jätta või juba enne alustamist alla anda.

Käsitletud teemade ring?

Seminaril „Eesti laste õnnelik koolielu“ jagunesid osalejad vastavalt oma kompetentsusele ja huvi fookusele neljaks grupiks ja lahkasid selliseid olulisi teemasid, nagu:

  • Kuidas ühiskonnas laiemalt teadvustada, et laste vaimne heaolu nõuab meie panustamist ja tähelepanu?
  • Millisel viisil oleks kõige targem mõõta TMK Kooli ja teiste laste heaolu parandavate programmide mõju, et jõuda tõenduspõhisuseni? Kuidas üldse peaks olema laste vaimne heaolu mõõdetud ja hinnatud?
  • Kuidas teha olemasolev (TMK Kooli) programm veelgi paremaks, et see suudaks aidata üha rohkemaid lapsi Eestis? Milliseid täiendavaid lahendusi vajavad lapsed, õpetajad, lapsevanemad, kool?
  • Kuidas ehitada üles koostööd koolidega ja teiste võimalike partneritega, et võimalikult suur hulk lastest saaksid programmidest maksimaalset kasu?

Kuhu välja jõuti?

Seminari käigus sai fikseeritud suur ühine eesmärk:

LASTE VAIMNE HEAOLU KUI ÜHISKONDLIKULT OLULINE TEEMA.

Kuidas tekitada ühiskonnas fooni, et laste vaimne heaolu on aktuaalseks teemaks? Kuidas jõuda selleni, et laste vaimse heaolu teemad oleks avalikult ja regulaarselt kajastatud nii teleuudistes, meediaväljaannetes kui arutlusobjektiks kohvikulaudade taga?

Vältimatuks võtmesõnaks kujunes – koostöö.

Sõnastatud sai, et koostöö väljakujunemise peamine eeldus on, et kõikidel seotud osapooltel tekivad ühised arusaamad ehk ühised valupunktid, ühised mured ja ühised vajadused. Suure pildi kujunemisse ja eesmärgistamisse peaksid olema võrdselt kaasatud õpetajad, arstid, psühholoogid, psühhiaatrid, koolide tugipersonal, eripedagoogid, lastekaitse töötajad, lapsevanemad, koolijuhid, kohaliku omavalitsuse poliitikud, lapsed ise, laste- ja noorteorganisatsioonid, ajakirjanikud, Haridus- ja Teadusministeerium, Sotsiaalministeerium, rakendusuuringud, ülikoolid, teadlased ja muidugi ka kõik juba täna kasutusesolevad ja töötavad „koolikeskkonda paremaks muutvad“ programmid (nagu KIVA, VEPA, Vaikuseminutid, TMK Kooli jne).

Suunates fookuse omavaheliselt konkurentsilt ühise eesmärgi nimel tegutsemisele ja suurendades koostööd erinevate sihtgruppidega, on võimalik tuua laste vaimse heaolu teema ühiskonnas tervikuna fookusesse, tõsta seeläbi ühiskondlikku teadvustamist probleemide olemasolust ja muutuste vajalikkusest. Ainult läbi koostöö saaks võimalikuks muutuste elluviimine ühiskonnas tervikuna. Koostöö saab toimuma siis ja ainult siis, kui iga osapool tõeliselt teadvustab ja tunnistab koostöö vajalikkust ja olulisust.

Õhku jäi esimese seminaripäeva lõpuks rippuma aga kaks olulist küsimust  – milline on erinevate osapoolte valmidus koostööks ja kes või mis oleks see organisatsioon, kes selle koostöö algataks, seda juhiks ja seda ühtses liikumises hoiaks? Kes oleks see, kes koondaks kokku kõik erinevad osapooled ja hoiaks paati järjepidevalt ühiselt kokkulepitud kursil triivimas?

Teaduspõhisuse arutelugrupis kerkis päevakorda, et ülioluline oleks lisaks laste õpiedukusele hakata järjest enam mõõtma ja tähtsaks pidama ka laste vaimset rahulolu – sellest peaks saama intelligentsustestidega vähemalt sama oluline tulemusnäitaja.

Teaduspõhisuse arutelugrupist jäi kõlama idee, et  ühise eesmärgi poole liikudes oleks kasulik, kui kujuneks välja ühtne metoodika vaimse heaolu ja sellega asetleidvate muutuste analüüsiks. Ühtse uurimismeetoodika kasutamine looks võimaluse näidata ühiskonnale erinevate programmide vajalikkust ja tuua välja nende mõju ühise eesmärgi poole liikumises. Ühtne hindamismeetod võimaldaks võrrelda ja tuua välja iga programmi individuaalse spetsiifika, mis omakorda võimaldaks koolidel valida just nende vajadustele kõige sobivam programm või programmid, et saadav kasu oleks võimalikult maksimaalne.

Miks just lapsed ja miks just õnnelikkus?

Ingvar Villido tõi seminari avasõnades väga selgelt välja tõsiasja, et lapsed on meie tulevik. Samuti rõhutas ta, et igat last tuleks kogu koolipõlve märgata kui indiviidi – üksikut indiviidi, kellest saab tulevikus täiskasvanud inimene ja kes asub tööle ning saab olema kasulik nii meile eestlastele kui ka ülejäänud maailmale. Võtmeküsimus seisneb Ingvar Villido sõnul selles, et kuidas iga indiviid hakkab tulevikus hakkama saama oma tegeliku eluga: „See on nii öelda miljoni dollari küsimus. Ehk, et kuidas garanteerida see, et ta saab väga hästi hakkama? Kuidas saaks nii kujundada, et ta ei kannataks, et ta oleks arukas mitte ainult mõistuse poolest, vaid ka tegude poolest?“ „Arukus kui selline peaks olema põhioskus.  Sest elu on ju 100% praktiline ja selleks, et praktilise eluga hakkama saada, on vaja praktilist teadmist! Teoreetiliste teadmistega kaasnevad konfliktid, praktiline teadmine aga vähendab drastiliselt kroonilisi kannatusi.“

Ja samamoodi koorusid seminaripäeva lõpetuseks välja selged märksõnad, et koostöös ühise eesmärgi poole liikudes, oleks Eestis kasulik olulisel määral suurendada Põhjamaades järjest enam populaarsust koguvate positiivse psühholoogia ja positiivse pedagoogika rakendamist. Ideaalis võiksime ühiskonnana tervikuna jõuda nö „tulekahju kustutamise“ ja kurbade tagajärgedega tegelemise tasandilt mitmed sammud ettepoole ja hoida põhiosa meie erialaspetsiifilistest tööressurssidest rakkes ennetustöö poole peale, et tagada igale indiviidile eluterve vaimne tervis sünnist surmani ja juba algusest peale viia ekstreemsete juhtumite väljakujunemine ja nendega tegelemise vajadus miinimumini.

Kuidas me siit edasi lähme?

Selleks, et paljude inimeste ühise panusena pika päeva jooksul lauale tõstetud olulised teemad unustuste hõlma ei vajuks ja asjad järjest edasi saaksid liikuma hakata, ei ole käesolev seminaripäev mõeldud jääma üksikürituseks.

Järgmine seminar saab toimuma juba 9. oktoobril 2020, ja liituma on oodatud nii kõik senised osalejad, kui on ka oodatud uued inimesed ja organisatsioonid, kes on samuti ära tundnud, et seminaril käsitletud teemad neid kõnetavad ja soovivad omapoolselt ideede või tegudega panustada meie ühiskonna alustala ehk meie laste vaimse heaolu tõstmisesse. Oma osalemisvalmidusest palun andke teada Marika.Ivandi@tmkkooli.ee!

Suur tänu senise tulemusliku koostöö ja koosloomise eest kõikidele individuaalsetele osalejatele, koolide õpetajatele, psühholoogidele, lapsevanematele ja suur tänu organisatsioonidele Eesti Noorte Vaime Tervise Liikumine, Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon, Eesti Lastevanemate Liit, Lastekaitse Liit, Inimeseõpetuse Ühing, Vaikuseminutid, Tallinna Ülikool jt.